Looming

Siin leidub loometekste, meie külaseltsi väiksemate-suuremate sulest.

Juulal maja metsa sees. (viisil “Põdral maja metsa sees”) Külaseltsi poolt ettekantud 2010 Tabivere valla külade päeval Kõrendusel

Elistvere kalda pealt
Soitse Amme ääreni
Asub Juula küla seal
Voore veere peal

REFR: Juula, Juula see
on me kallis koduke,
kui ei usu, tule sa-
meile vaatama!

Külaselts meil toimetab
elu-olu parandab
Külaplatsil majake
armas meile ta

REFR. Juula,.Juula see…

Pensionärid vahvad meil
lapselapsi hoiavad
Isad-emad pidudel
jenkat tantsivad

REFR. Juula, Juula see…

Rahvas meil on usin töökas
tegeleme spordiga
Tabivere spordipäevalt
tõime karika!

REFR. Juula, Juula see….

Valla külapeole siis
seadsime end minema
pähe tuli vana viis
lõime sõnad ka

REFR. Juula, Juula see…

Seega tervist Teile toome
Juula küla rahva poolt.
Raskel masu ajal loome
rõõmu kõigile!

REFR.Juula, Juula see…

LUULETUS MEIE KÜLAST
AUTOR ELVI KARUS
(ETTE KANTUD VANAVANEMATE JA LAPSELASTE OLÜMPIAMÄNGUDEL 2011 SUVEL)

Juula küla- kauni eesti naise nimega
kus inimesed justkui mingi imega
ehitavad ja loovad ilu enda ümber
kuigi elu vahel on üsna raske-sünge

Pole tähtis ükski raskus
pole tähtis kui käed on rakkus
tean, ilule te olete maiad
tulemuseks on lopsakad iluaiad

Pole tähtis kas oled noor või vana
põhiline, et keegi ei hala
iga hommik teil saabugu naeruga
ja mure möödugu kaarega

Aga praegu sa enda ümber näed
kui tore võib olla üks puhkepäev
kus hakkamas on väike ja suur
ja nende silmis on näha rõõmu suurt!

 

Kuidas Juula küla endale nime sai?

Muistend
SIMMO PÕLD 3a klass

–

Kunagi väga väga ammustel aegadel oli

väga vähe maismaad ja väga palju vett.

Eesti asemel oli ainult üks väike saar.

India, Atlandi ning Vaikse ookeani asemel

oli üks hiiglaslik ookean. Seal, Eesti

asemel oleval saarel, elas vähe inimesi,

sest kuidas olekski saanud seal elada

palju inimesi, kui seal oli nii vähe ruumi.

Kuna maismaad oli vähe, oli vähe ka loomi,

keda küttida ning polnud ka põllumaad,

kus taimi toiduks kasvatada. Inimesed

pidid toiduks kala püüdma. Kuna

ookean oli ilmatusuur, oli sellel ka lihtne

eksida. Nii juhtus ka ühe eestlasest kaluriga – ta

oli läinud kaldast kaugele ning hoovused

vedasid ta avaveele. Mees eksles keset

ulgumerd päevi, joomata ning näljasena.

Kolmandal päeval püüdis mees kinni

ilmatuma suure kala ning oli saabuva

lõunasöögi üle õnnelik. Kala hakkas aga

paluma nagu muinasjutus: „Pai kalamees,

palun lase mul minna. Heateo eest tasun

sulle heldelt.“ Mees mõtles küll korraks,

et ehk oskab see kala ka soove täita, ent

lasi kala siiski lahti. Küsis siiski veel, mis

kala nimi on. „Juula,“ vastas kala ning

sulpsas vette.

Kohe hakkas paat kindlas suunas triivima

ning poole päeva pärast nägigi kalamees

tuttavat kodukallast. Imelik oli aga see,

et see kallas muudkui kasvas. Maale astudes

kasvas ka maa ja vett jäi vähemaks

justkui võluväel. Kerkisid mäed ja voored.

Järgmisel päeval kodust välja astudes nägi

mees voore pealt vaid väikseid järvekesi

ning jõeniret. Mees nägi loomi ning luhta,

millest põllumaa teha. Järves leidus ka

hulgaliselt kalu. Tänutäheks heale kalale

pani mees oma kodukoha nimeks Juula

küla, mis asub Jõgevamaa voorte keskel.