Artikleid ja filmilõike meist

ARTIKKEL TABIVERE VALLA SÕNUMILEHTE:
detsember 2015:
Juula –rohelise mõtteviisi küla.
Sellise pealkirja alla mahtus Juula külas terve aasta jagu projektitegevusi.  Keskkonnainvesteeringute keskuse ja Tabivere vallavalitsuse toetusel toimunud teemapäevade läbi  said  piirkonna inimesed  endale juurde teadmisi ja oskusi loodushoiu , mõistliku tarbimine ja tervisliku eluviisi osas. Teemapäevi oli kokku 7:
Esimene  teemapäev viis  meid  jaanuaris  tõukekelgumatkale Taevaskotta, kus matkajuht Levo Tohva juhendamisel   uurisime  loodust, otsisime loomajälgi ja analüüsisime   looduse ringkäigu seaduspärasusi. Osales  7  peret- kõik jõudsid koju punaste põskede ja uute teadmistega.
Veebruaris küsisime „ Mida me õigupoolest teame metsast?“. Kutsusime endale külla Vooremaa metsaühistust Harry Pütsepa, kes jagas infot metsa hea-peremeheliku majandamise kohta, rääkis  vajalikest metsatöödest, seadusandlusest ja hindadest. Teise osa päevast veetsid huvilised metsas, et saadud teadmisi ka praktikas kasutada oskaks.  Samuti  külastas meid tuntud Alatskivi-kandi kirjamees Valdur Mikita, kellega  oli pikkade õhtutundideni juttu eestlase kui metsarahva olemusest ja inimese üldistest vajadustest seoses loodusega.
Märts oli meil pühendatud tervislikule  toidule. Toimus Sille Poola juhendamisel toortoidu töötuba ja Mercedes Merimaa viis läbi väega toitude  ja  ravimtaimede õppe.  Häid mõtteid ja näpunäiteid oma pere toidulaua mitmekesistamiseks sai kaasa küll igaüks.
 Aprilli algul nagu lumi sulas ja  ilusad ilmad saabusid asusime  koos  Valdo Kanguriga Seiklusringist  külaplatsile seiklusrada ehitama.  Kõik isad ja lapsed olid töös: üksiti õpiti sõlmi tegema, sobilikke puid valima,  tuletati meelde ohutustehnikat. Kahe pika päeva lõpuks valmis 5-elemendiline seiklusrada mis kohe ka  aktiivset kasutust leidis ja seda mitte ainult laste  vaid ka täiskasvanute poolt.
Suvepuhkus peetud jätkasime oktoobris oma teemapäevadega.  Nüüd  võtsime vaatluse alla tarbimise-teema.  Balti keskkonnafoorumi koolitajad ja kemikaalieksperdid aitasid valida oma koju sobilikke vahendeid ja selgitasid lahti seda peenet kirja, mida kodukeemia-pudelitelt leida võime.
Taaskasutustöötoa viis läbi Nipiraamatu üks autoritest Laura Toomsalu-Karro.
 Novembris  jagas rohelisi mõtteid ja võtteid portaali Bioneer peatoimetaja Katrin Jõgisalu ja  toimus väga lõbus ja magus fruktodisaini töötuba. Kunst puuviljadega oma peolauda kaunistada on nüüd küll meie-kandi rahval olemas.
Teemapäevad lõpetasime vestlusõhtuga, kus meie külaliseks oli tuntud reisimees Hendrik Relve, kelle piltide ja jutustuste  saatel käisime mitmetel mandritel mitmete loodusrahvaste juures.   Kõige lõpuks tegime  ettevalmistusi jõuludeks ning valmistasime looduslikelt materjalidest kaunistusi oma kodudesse.
Oli huvitav aasta ja vahva projekt, kus osales kokku  150 in.  Meie külas oli see juba teine  loodusteadlikkuse  tõstmisele suunatud  tegevustsükkel. Loodame väga, et korduvate tegevuste läbi muutub meie piirkond tõesti loodust hoidvaks, mõistvalt tarbivaks ja hoolivaks  ühiskonna-osaks.
Kaunist  jõulu-ootust kõigi teie peredesse Juula külarahva poolt!

Eneli Kaasik ( projektijuht)

Saatesari ILUS MAA lugu JUULA OMA MAAILM:

http://etv2.err.ee/videod/e4ed45e3-a4cc-41e7-8c89-89e73708e21f#.UJS2A5tnLX8.email

Saatesari ILUS MAASAA
Jõgevamaal tunnustati konkursil “Kogukonna pärl” Katrin Kaalepi perekonda11. juuli 2012 11:05 Foto: Pressimaterjalid” target=”_blank”>Foto: PressimaterjalidEesti Külaliikumine Kodukant tunnustas eile koos regionaalministriga konkursi “Kogukonna pärl” raames Jõgevamaal esile tõstetud Katrin Kaalepi perekonda Tabivere vallast Juula külast.
Konkursile esitati üle Eesti kokku 125 kandidaati, kelle seast tunnustatakse igas maakonnas ühte perekonda.
Katrin Kaalepi perekond pälvis tunnustuse tänu aktiivsele panustamisele kogukonna ellu. Katrini peres kasvab kolm last, kellest kaks on puudega. Vaatamata sellele jagub Katrinil koos elukaaslasega aega ja energiat lüüa kaasa MTÜ Juula Küla Heaks tegemistes, aktiivselt aitab ka Katrini isa. Katrin on koos perega tugev ideede genereerija ning külaseltsi eestvedamisel on rajatud uus külamaja, pandud käima naabrivalve ja pakutakse mitmeid kogukonnateenuseid.
Külamajast plaanitakse kujundada rohelise mõtteviisi keskus ja hakata seal muuhulgas ka keskkonnaharidust pakkuma. Katrini eestvõttel valiti Juula külale konkursi korras tunnuslause “Jõgevamaa jõhvikas”. Loomaarsti ametit pidav Katrin jõuab kõige selle kõrvalt tegeleda veel ka ettevõtlusega.Eesti Külaliikumise Kodukant tegevjuht Kaie Toobal ütles, et konkursi “Kogukonna pärl” eesmärk on esile tõsta just neid perekondi, kes siirast soovist ja vabast tahtest on ühiselt panustanud kogukonna arengusse ja õlatunde tugevnemisse. Kandidaate esitati palju ja tunnustamist väärivad kõik, kes on toonud kohalikku ellu ja tegemistesse rõõmu, innustanud uusi ettevõtmisi ning edendanud loodushoidlikku mõtteviisi ja tervet eluhoiakut.”Kodukant soovib oma tegevusega kanda edasi maaelu väärtusi, säilitada ja tugevdada kogukondi. Küla väärtuseks on inimesed, kes oma heade mõtete ja agara toimetamisega kujundavad külaelu,” rääkis Kaie Toobal. “Eestimaal on palju peresid, kes teevad oma kogukonna jaoks palju enam, kui me ette oskame kujutada. Meie Kodukandis oleme seda meelt, et ärgitame inimesi märkama ja riiki tunnustama neid tegusaid eestvedajaid.”Regionaalminister Siim Valmar Kiisler märkis, et ühe kogukonna teevad tugevaks aktiivsed inimesed ja tugevad pered, kes asju ette võtavad ning ühiselt terve kogukonna heaks panustavad.”Hästi lihtne on kapselduda ainult enda tegemistesse ja oodata, et keegi teine tuleb ning elu paremaks muudab. Aga just sellised hoolivad inimesed, kes saavad endaga hästi hakkama ja peavad lugu ka ühistegemisest, muudavadki elu maal paremaks ja rõõmsamaks,” lausus Kiisler.
“Olen uhke, et Eestimaal leidub nii palju nii tublisid peresid. Kui õpetajaid peetakse maa soolaks, siis need pered on tõelised kogukonna pärlid.”Kokku tunnustatakse tiitliga “Kogukonna pärl” 15 peret üle Eesti — igas maakonnas ühte perekonda, kes jäi ankeetide põhjal sõelale. Projekti “Kogukonna pärl” elluviimist toetatakse regionaalministri valitsemisalast.
Konkursi tunnusmeene autor on Rõuge sepp Peeter Reemann, sepise idee on inspireeritud Pärlijõega seotud legendist Võrumaal. Loe lähemalt www.kylaelu.eeKandidaate said esitada kõik inimesed ja organisatsioonid ning tunnustust väärivate kandidaatide sekka sobisid nii noored pered kui eakamad, nii ammu maal elavad kui hiljuti linnast maale kolinud pered. Peamine, et kõigi nende initsiatiiv ja pealehakkamine, head mõtted ja koostöösoov on nakatanud kogukonda ühiselt asju ette võtma ja koosolemisest rõõmu tundma.
      
 
 Käisime Lõuna-Eesti seltsidel külas29. juuni 2012 15:45                     Eneli KaasikFoto: Ilmar Saabas2. juuni varahommikul alustas Juula külaselts koos oma sõpradega Tabiverest, Adaverest, Õvanurmest, Valgmalt, Koogilt ja Tartust sõitu Lõuna-Eestisse tutvumaks nelja põneva seltsiga, kes kõik ühel või teisel moel teenuseid arendavad ja sedaviisi omatulu teenida püüavad.
 Eelmise aasta sügisel hakkas ka meie selts oma teenust välja arendama: koostasime Kodanikuühiskonna Sihtkapitali toetusel äriplaani, soetasime raideri koos lisadega ja nüüd püüame oma teenust ka hästi toimima saada. Meile teadaolevalt niisugust kogukonnateenust keegi Eestis veel ei paku, küll aga on teisi huvitavaid lahendusi, mida kindlasti tasub uudistama minna.Nii vuraski Rein Taniloo buss mööda Lõuna-Eesti maastikku esimese peatuskoha Uhti Avatud Ateljeeni. See vana kõrtsihoone on uue elu saanud. Majaperenaineproua Kai Paks võttis meid lahkelt vastu, rääkis sidemetest mis teda selle hoonega seob, maja ajaloost ja uuest ärkamisest. Meid kostitati hommikukohvi, omatehtud leiva, kringli ja puuviljadega, viie kaasatulnud lapsele oli veel erisöök. Edasi piilusime Katariina II meele järgi kujundatud sakstetuppa; kus kõik valge ja eksootiline oli vanast ajast säilunuga suurepäraselt kokku sobitatud.Kel jaksu veel jäi, see müttas nahatöötoas – valmistasime endale nahast järjehoidjaid ning võtmehoidjaid, mehed said püksirihmale isegi mustri peale. Nii töötubasid pakkudes ja kunstnikele oma ruume välja üürides Uhti rahvas elabki.Järgmiseks peatuspaigaks oli Urvaste seltsimaja, kus nobedad seltsilised ise kama ja kesväkrõpsu valmistavad. Ikka puhastavad, pakendavad ja laatadel müüvad.Samuti käivad nad naaberkülas Pokumaal toitlustusteenust pakkumas. Naised ise ütlesid, et see ühistöö on neile meelejärele ja kui sellest tüdivad, siis asuvad käsitöö kallale. Üleval tuleb ju pidada suur endine koolimaja ja hoida küla elavana. Sänna kultuurimõisas oli majaehitus pooleli. Seltsi juht Hendrik Noor tutvustas oma ettevõtmisi. Ta on kunstnikuhingega noor mees, kes kolis maale ja tahtis seal tõelist kunsti ja kultuuri luua, siis aga tabas end arusaamalt, et ta ei haaku sellesse keskkonda. Taibuka tegelasena muutis ta kiirelt kurssi, nüüd ei ole ta enam üksik hunt keset võõrastavat külarahvast, vaid Sänna kultuurimõis on kogukonnakeskuseks kujunemas.Seal on puutöötuba, vanade jalgrataste parandus, neil on oma turismiobjekt Sänna taevarada, kus kõik Päikesesüsteemi planeedid on õiges ja tohutult vähendatud vahekorras mõisamaastikule sobitatud. Meiegi ruttasime mööda taevateed Päikest piiluma. Leidlik ja huvitav ja sellega mõis ka teenib – mõis ootab rekonstrueerimist ja kultuurielu arendamist.Viimaseks peatuspaigaks oli Luke mõis. Loodud sihtasutus Luke Mõis on mitme aasta jooksul suure hulga ilu loonud ja räämas mõisapargist taas kauni maastiku ja tiikide-kaskaadiga lossipargi teinud. Mõisa perenaine Gea Järvela tutvustas meile mõisa ja rääkis pikemalt ka kärnerimaja teenustest. Nad teevad vabaõhuüritusi, korraldavad registreerimisi, teevad oma tooteid koostöös Breti juustufarmiga. Oma töö on neil aga kõik vabatahtlikkusel baseeruv, kindlaks sihiks on aga mõis ja mõisapark võimalikult ehedas ja heas vormis taastada. Tore, et on selliseid inimesi, jäi meil vaid tõdeda ja positiivsete emotsioonide ja heade näidete võrra rikkamana koduteele suunduda.Sõit läks korda ja Juula vaimu juhatusel pääsesime isegi vihmahoogudest.Ringsõitu toetasid Kodanikuühiskonna Sihtkapital ja Jõgevamaa Kodukandiühendus koos põllumajandusministeeriumiga ja Tabivere vald.   8 August 2011 läbis kunstnik Fideelia oma perfomansi raames ka meie küla:Äng – 161 km jalgsi naiste õiguse eest olla palja rindkerega!
8.aug
Hommik oli soe ja sadas uduvihma. Alustasime Lehmaga teed kella 10-ajal. Pannes koduukse enda tagant lukku ja sammudes trepist alla, ülakeha paljas, tundsin esimese hooga kerget paanikat. Meestel on lihtne. Keegi ei pööra nende paljale torsole tähelepanu. Miks naine peab end samas olukorras kehvasti tundma nagu oleksid ta rinnad häbiväärsemad kui meestel? On ju paljudel ülekaalulistel meestel lihavamad rinnad kui naistel ja ometi ei tee keegi teist nägugi, kui nad palja rinnapartiiga avalikkusesse ilmuvad.Vihma tõttu oli linn inimtühi. Paar uitajat ja bussiootajat ei teinud minust väljagi. Üks noormees muigas.
Jaama tänaval jäime metsiku paduka alla. Viskasin jope selga ja jooksime Selverisse varjule. Tüki aja pärast alles saime teekonda kerges vihmasabinas jätkata. Jahedamaks oli tõmmanud.

Ülakeha võtsin taas paljaks Vasulas, kus hallide pilvede seest kumas udune päike ja taamal paistsid esimesed voored. Tuul jahutas rindkeret ning tuju muutus paremaks. Vasulas möödus meist kaks töömeest. Üks ütles teisele kõva häälega: „Kas ilm on soojaks läinud?“.Vooremaal 8.08.2011Juula küla oli täis naabrivalve silte ning bussipeatusel olid tüllkardinad akende ees. Seal tulid meile vastu vanaema oma pojapojaga. Vanaema vaatas meie poole tagasi, vist ei uskunud oma silmi. Pojapoeg naeratas mulle kelmikalt.
Juula bussipeatusElistveres käis ühes majas kõva tümps, mis aga meie lähenedes lakkas. Vaatasin maja poole ja nägin, et aknal vahib meid mees, silmad punnis ja suu lahti. Ta oli oma tüllkardina eest ära lükanud ja akna avanud. Aeg oli peatunud. Ta nägi und või ilmutust. Liikusime edasi ja hetke pärast kuulsime, et tümps pandi uuesti käima.Elistvere loomapargi külastajad vaatlesid lisaks loomadele ka mind, tõstes käe päikese varjuks silme ette.Kuni õhtuni olid meie menüüs vaid pähklid šokolaadis, sest me ei leidnud Kukulinna poodi üles. Selline dieet on muidugi väga nõme.


  Juula külarahvas tegutseb!Eneli Kaasik, külavanem 21. aprill 2011 13:00
Jaanika Unt aitas sisustada piduliku vastuvõtu kontsertosa. Pildile on jäänud ka tema vaimustunud fänn Rasmus
SõnumilehtJuba päev enne vabariigi aastapäeva algas pidu meie külas, sest Juula külaelu väärikad ja staaþikad edendajad Madli Kaasik, Evi Nahk ja Salme Tallmeister olid kutsutud koos saatjatega Tartusse Athena keskusse Kalevipoja vastuvõtule. Nagu juba 2009. aastal, nii otsustasime tänavugi korraldada külavanema piduliku vastuvõtu oma küla rahvale ja külaseltsi liikmetele. Et meie oma maja jääb selleks liiga väikeseks, siis palusime abi Tabivere rahvamaja juhatajalt Erlend Kollomilt, kes leidiski vabariigi aastapäeval kultuurimaja programmis meie jaoks vaba aja. Suur tänu talle abi ja koostöö eest!
Külavanema sõnavõtule järgnes traditsiooniliste tänukirjade üleandmine peredele, kes viimase kahe aasta jooksul on külaellu silmatorkavalt palju panustanud. Sel aastal väärisid esiletõstmist Indrik, Alli ja Jaanika Unt. Indrik on küla fotograaf, Alli parim tordimeister, Jaanika aga paistab silma tublide õpitulemustega Lähte koolis. Tänukirja said ka Veikko Soikonen ja Marju Maasik, kes igas meie ettevõtmises käed külge löövad. Tänu Veikkole pääseme läbi suure lume külamajja ja Marju pakub kondiitritoodete valmistamises Allile tõsist konkurentsi. Tänukirja pälvis ka perekond Liblik, kes on aidanud meil külamaja ehitada ja külaplatsi korrastada ning kes lõi innukalt kaasa ka spordivõistlustel.
Tänan kõiki, kes külaellu oma panuse on andnud.
Kontserdil esinesid Jaanika Unt klaveripalaga ja külalisesineja Mikk Kaasik vahvate lauludega.
Suurelt ekraanilt saime vaadata videosalvestisi külamaja kerkimisest ja külarahva tegemistest ning ühistest väljasõitudest. Õhtu lõpetas ansambel Mesipuu, kes korraldas ka tosinkonnale lapsele ringmänge.***
14. mail toimuval vallapäeval võetakse Tabivere valla igas ärksamas nurgas midagi huvitavat ette. Juulal algab see päev kell 12.00 külaplatsil ja külamajas. Meil on plaanis korraldada tortide küpsetamise võistlus koos degusteerimisega. Külla tuleb ka professionaalne kokk, kes kohapeal ühe uhke ja huvitava tordi valmistab. Külamaja teisel korrusel saab teoks näitus-müük kunstnik Virgylia Soosaare töödest (maalitud nõud, köitmistööd). Kavas on palju muudki huvitavat. Jälgige reklaami!***
Kuulutame välja konkursi Juula vaimu leidmiseks, et kujundada külaseltsile sümboolika. Vaim peaks olema suur ja sõbralik, loodusl ähedane, parasjagu uhke ja väärikas, tegutsemistahteline, nooruslik. Need omadused peaksid kajastuma tema väljanägemises. Oma vaimu-variandid palun saata mulle elektronposti teel aadressil eneli.pyhvel@kliinikum. ee või tuua paberil külarahva järgmisele kokkusaamisele, mis tõen äoliselt on talgupäev. Võitjale aukuulsus ja väike auhind!

     KAIE NÕLVAK
Lõikuspüha ahjust tulnud leivaga
14.10.2010Möödunud laupäeval Juula külamajas peetud traditsioonilisel lõikuspühal ja esimest korda toimunud sooja  leiva päeval  võis külavanem Eneli Kaasik rõõmustada „täismaja” üle.
„Oma külast oli koos laste ja noortega  kohal ligi nelikümmend huvilist. Ilm oli ikka väga ilus, ilmselt seepärast nappis ehk kaugemaid külalisi, ja mulle tuligi mõte, et küllap peaks meie maja veel suurem olema,” rääkis külavanem naljaga pooleks.  Võrumaalt Lasva vallast Jaaniraotu talust leivaküpsetamist õpetama tulnud Ülle Uibokand rääkis leivast ja selle küpsetamisest üldisemalt, seejärel siirduti nendega, kel asja vastu tõsisem huvi, küpsetama.  Üks leib läks kohe ahju, ülejäänud tainas jagati soovijatele ja selle võis näiteks järgmisel päeval ise kodus ahju panna.  Leivameistril oli kaasas mitut sorti  omatehtud leibu, samuti purgiga juuretist, mida samuti soovijaile jagati. „Omalt poolt kinkisime Võrumaalt tulnutele — Ülle Uibokandile ning tema kutsujale ja kohalejuhatajale Meeli Palujõele — kaunid komplektid, mille autoriteks Taevaskoja lähedal asuva Maarja küla lapsed. Kinkekomplekt koosneb linasest tikitud linikust ja savivaagnast kirjaga „Tänuga Juula külast”,” rääkis Eneli. Pärimisele, kust tuli idee just Maarja küla laste käsitööd osta ja kinkida, vastas ta pikemalt.„Maarja külas käivad ka kaks Juula last.  Olen nende tööde ja tegemistega ikka kursis olnud.  Sealsed lapsed ja noored meisterdavad vahvaid asju: mitmesuguseid suveniire, aga ka savinõusid, kaltsuvaipu ja muud. Nende juhendajad ja eestvedajad on kõik toredad ja missioonitundega inimesed, keda tänapäeva ühiskond paraku ebaõiglaselt vähe hindab.Mõned kinkekomplektid said tellitud sel suvel eesmärgiga kinkida need inimestele, kellele meie küla  tänulik on.Tahame Maarja küla asukate käsitöid tellides laiendada nende turgu ja propageerida nende toodangut. Pealegi sobivad sealt pärit kausid-vaagnad-tirinad ja muu hästi meie külamaja stiiliga. Ja kui nii saab pisutki aidata neid, kes ise end kõiges aidata ei suuda, siis on see minu arvates õige tegu!“Juula rahva ühiselt kaetud peolaud oli aga lookas nagu tavaliselt. Esimest korda süüdati tuli maja kaminas ja noored „õnnistasid sisse“ ka koroonalaua, mis on Hiiumaa meistri Kalle Talvi kätetöö nagu kogu külamaja ürgstiilis mööbelgi.„Kõigil oli nii palju rääkida ja muljetada, et minu plaan küla töisemaid asju arutada kukkus küll läbi, tuleb teha eraldi koosolek,“ tunnistas külavanem, keda tema enda sõnul rõõmustas kõige enam noorte aktiivne osavõtt ja huvi leivaküpsetamise vastu.KAIE NÕLVAK
Juula küla lapsed seiklesid Liikluslinnas
22.03.201
Möödunud laupäeval korraldas Juula külaselts oma lastele sõidu Võrumaale, Uue-Antslasse rajatud Liikluslinna.  Samas kandis asuvat Uhtjärve Ürgoru Nõiariiki oldi lastega külastatud juba mõne aasta eest, nii oli tee selge. Nõiariigile kuulub Liikluslinngi, selle rajaja ja linnapea on Aivo Värton.
“Meie reisiseltskonna moodustasid paarkümmend last ja mõned täiskasvanud. Kõigepealt tehtigi meile väike ekskursioon. Linna tänavad on kenad, puhtad ja haljastatud, majade fassaadid lausa suurlinlikud, õhk aga heitgaasideta ja inimesed sõbralikud,” jagas muljeid Juula külavanem Eneli Kaasik.  Linnas on olemas parkla, bussipeatus, kindlustuskontor, diskoteek ja kohvik, aga ka  politseijaoskond ja arestikamber. „Täiesti uus asi Eesti tingimustes on autokino, kus saab vaadata liikluse teemalisi õpetlikke multifilme. Tõsi, filme lapsed kuigi pikalt vaadata ei mallanud, sest kõigi soov oli võimalikult ruttu autorooli pääseda. Kui sõiduvahendid välja valitud, tuli siiski veel kindlustuskontorist läbi astuda, sest ilma kindlustuse ja vastava templita ei tohi ju maanteele minna.Kes arendas kiirust, kes liikus vaikselt, kes sõitis kohe pesulasse, kes tanklasse. Huvitav oli kõigil,” jutustas Eneli.  Autosõidu järel kutsuti külalised diskoteeki, kus parimad tantsijad ka auhinnad said. Sealgi ei unustatud korrata liiklusmärke. Nii ühendatakse Liikluslinnas vahva õpetlikuga ehk meeldiv kasulikuga! Võimalus autojuhti mängida avanes täiskasvanutelgi. „Sõidukid olid oluliselt suuremad ja võimsamad, aga liiklus kulges mõneti rahulikumalt kui pisikestel sõitjatel,” rääkis Eneli. Mugavalt oli kogu ettevõtmine tema sõnul korraldatud selle poolestki, et enne suhteliselt pikale koduteele asumist said reisilised Nõiariigis kõhud täis süüa. Liikluslinn avati möödunud suvel ja see kuulub Uhtjärve Ürgoru Nõiariigi juurde, kus soovijad ka saunas leili võtta ja öömajalegi  jääda saavad. Liikluslinna külastajaile pannakse südamele, et nad end soojalt riietaksid, sest ühtegi linna ei köeta ju nii, et tänavailgi soe oleks. Kes selle Lõuna-Eesti väikseima linna vastu lähemat huvi tundma hakkas, leiab kogu info aadressil www.liikluslinn.ee
i
KAIE NÕLVAK 

Juula külakoda on avatud
12.01.2010
Tabivere valla kagupiiril asub väike Juula küla. Kuigi lähinaabriks on siin Tartu vald ning oma valla keskus jääb kaugele, tegutsevad külaelanikud aastaid aktiivselt selle nimel, et mitte vaimselt ega olmetingimuste poolest ääremaastuda. Ülemöödunud pühapäeval avati külaplatsil uhiuus külakoda.Aastal  2003 asutati Juulal külaseltsing ja sellest saati on järjekindlalt ja aktiivselt oma kodukandi heakorra ja  elanike kodutunde tugevdamise  nimel tegutsetud. 3. jaanuaril 2004  loodi MTÜ Juula Küla Heaks, seega avati kodune-hubane palkmaja ehk külakoda täpselt ühingu 6. sünnipäeval.  
 Ühine töö ja rõõmsad peodKülaplats väikese lehtlasarnase laululavaga oli Juulal olemas juba ammu, oma jõududega rajati aastate eest maantee äärde ka pilkupüüdev ja mugav bussiootepaviljon. Igal aastal toimuvad heakorratalgud, traditsiooniks on ühised peod, jõulude puhul korraldatakse lastele alati väljasõit mõnda põnevasse jõulu- või nõiariiki. Ühisel nõul ja jõul ning koduvalla kaasabil on lahendatud ka nii raskeid ja olulisi küsimusi nagu külateede parandamine, elektriliinide uuendamine. Ja seda, et kõige kaunimad koduümbrused ja õitsvamad aiad on just Juula kandis, teatakse nii oma vallas kui kaugemal. Seda tõsiasja tunnistas mõne aasta eest vastava aukirjaga ka vabariigi peaminister.  
 Nüüd on kõik oma! Mullu sügisel oli külavanem Eneli Kaasiku sõnul külaseltsis 37 täiskasvanut ja paarkümmend last ning elanikke ja seltsi liikmeid tuleb Juulale aina juurde.Möödunud aastal  hakkas lõpuks realiseeruma aastatepikkune unistus ehitada oma külakoda. 2009. aasta algul osteti külaseltsile päriseks külaplatsi alune maa ja taotleti ehituseks PRIA-st toetust.Taotlus sai suvel positiivse vastuse — saadi  üle 900 000 krooni.Kümneprotsendilise omafinantseeringu katsid külaseltsi liikmed, pisut suutis aidata ka Tabivere vald. Septembris asetati hoonele pidulikult nurgakivi.  Maja ehitas OÜ Livonia EhitusTõeline kristlane ei oota, et talle abi lotovõiduna tuleks, vaid pigem läheb ise ja pakub oma abi naabrile, ütles Tartumaa praost ja EELK Tartu Pauluse koguduse vaimulik Joel Luhamets ülemöödunud pühapäeval lumevalges orus muinasjutumajakest meenutavat palkhoonet sisse õnnistades ja külarahvale jätkuvat üksteisehoidmist soovides. Lindi külakoja ukse ees lõikasid läbi Juula külavanem Eneli Kaasik, Tabivere vallavanem Aare Aunap ja OÜ Livonia Ehitus juht Harri Liblik.  
 Meistrid omast käest  Juula ühtehoidva külarahva hulgas on mitmekülgsete oskustega inimesed omast käest võtta. Hiigeltordi, kus uue maja piltki peal, meisterdas valmis Alli Unt, 100 võileivaga sai maha Katrin Alekand ja loomulikult tõid teisedki külaelanikud head ja paremat kaasa, sest ega eestlane ju tähtsate sündmuste puhul vähema kui lookas lauaga lepi. Ka pillimehi pole ühelegi peole vaja kaugelt kutsuda. Jaan ja Mihkel Reino ning Indrik Unt sisustasid avamispeo seltskondliku osa lõõtsa-  ja kitarrimuusikaga.Kui küla vanim elanik Salme Tallmeister oma hullutavalt lõhnava kingi — koduleiva ja -või — ning maja esimese lille üle oli andnud, pajatas ta kohvijoomise kõrvale lugusid külaelust oma noorusajal.
 Praktiline meel viib edasi  ilmselgelt on Juula külaseltsi edu võtmeks praktiline ellusuhtumine: meelelahutuse kõrval ei unustata igapäevaprobleeme ja kui rahvas koos, on mõistlik ka asjalikumad jutuajamised maha pidada. Sestap oli kokkusaamisele kutsutud ka MTÜ Eesti Naabrivalve Jõgevamaa esindaja Indrek Randma, kes külarahvale selleteemalist infot jagas. Allkirjastati Juula naabrivalvesektori loomise leping, millega liitus 13 majapidamist.Möödunud aastal sõlmis MTÜ Juula Küla Heaks Ragn-Sells AS-iga pakendikogumisringiga liitumise lepingu.  Kalvo Kaasik rääkis taaskasutussüsteemi vajalikkusest ja teistelgi praktilistel päevateemadel. Juulal on palju suudetud, kuid nagu igas korralikus majapidamises, ei lõpe tööd siingi. Oma pidupäevakõnes tunnistas külavanem Eneli Kaasik, et palju muresid on veel murdmata.“Probleeme on laste koolitee remondiga, elektriliinid küla Soitsjärve poolses osas on amortiseerunud, kõikide majapidamiste juurdepääsuteed pole iga ilmaga sõidetavad,” tõdes külavanem. Lähemal ajal lubas ta aga PRIA-sse uue rahataotluse esitada, et uuele majale oleks edaspidi võimalik osaline mansardkorrus välja ehitada,  sobiv mööbel tellida ning külaplatsi korrastada.Eneli Kaasik tuletas ka meelde, et läinud sügisel valmis küla arengukava aastateks 2010-2015  ja et sellega on kõigil võimalik tutvuda nii tema juures kui lähemal ajal ka külaseltsi koduleheküljel.
iii
KAIE NÕLVAK 

Juula külas tegutseti hea tervise nimel
26.11.2009Ajal, mil külmetushaigustest hoidumine ja oma füüsilise vormi parandamine kõikjal väga kuum teema, tuli Tabivere valla tervisenõukogu välja värske ja omapärase ideega. Kuulutati välja tervisenurkade võistlus.

iiiVõistluse juhendis oli kirjas, et osalema oodatakse kõiki valla asutusi, ettevõtteid, seltsinguid, MTÜ-sid jne ja et teema lahtimõtestamiseks antakse konkursil osalejaile vabad käed. Teemanurga võis kujundada oma asutuse ruumidesse, selle puudumisel ka Tabivere vabaajakeskusse. Konkursi peapreemia on tervislik lõuna- või õhtusöök ning sauna või bowlinguraja kasutamine vabaajakeskuses, välja on pandud ka väiksemaid auhindu. Erapooletuse huvides tulevad hindajad 30. novembril kohale Jõgeva maakonna tervisenõukogust.Omapärase lahenduse leidis konkursil osalemiseks   Juula külaselts, kes korraldas möödunud pühapäeval oma külamajas terviseteemalise õhtu. Pärastlõunases pimeduses matkati tõrvikute ja laternatega teed valgustades kodudest oma uude külamajja, mis äsja katuse alla saanud. Siin ootasid tulijaid küüslauguleivad ja aedviljalõigud küüslauguse dipikastmega, sibul ja sidruniga taimeteed — tervislik toit, mille häid omadusi me ju kõik teame, aga ikka unustama kipume, lüües hambad kiiruga rasvasesse vorstivõileiba ja rüübates limonaadi või liigmagusat poemahla.Sellest, kuidas oma immuunsüsteemi tugevdada, et haigused kallale ei pääsekski, rääkis Eesti Maaülikooli õppejõud ja hariduselt loomaarst Katrin Alekand, kelle hobiks tema enda sõnul tervislik ja looduslähedane eluviis ning selle propageerimine.Oma küla noorepoolse pereema juttu kuulates tuli ka elukogenumatel tõdeda, et iidsed vanarahvatarkused peavad paika tänagi. Et nakkushaiguste tõrjumiseks või sumbunud õhu värskendamiseks toas kadakasuitsu tehti, võime lugeda juba Kitzbergi koolilugudest ja seda on Katrin Alekannu kinnitusel tark praegugi teha. “Kadakaid igalt poolt ei leiagi, sobib ka kimbuke kuivatatud ravimtaimi või parema puudumisel lihtsalt peotäis rohtu,” rääkis ta, rõhutades, et põhimõttelise keemiavastasena ei soovita ta ka WC-s lõhnavaid aerosoole pruukida, vaid sealgi teeb sama töö ära naturaalne suits.Kahtlemata on tervise tugevdamisel abi nii külma veega karastamisest kui värskes õhus liikumisest — seda kõigile kättesaadavat võimalust tuletatigi meelde ka äsjase ühise jalgsirännakuga. Elutarkus, mis ehk kõigil tõesti meeles ei püsi, on positiivse mõtlemise suur jõud. “Uskuge, kui te pidevalt hirmul olete ja mõtlete, mis küll saab, kui ma seagrippi jään, siis võite mõne tõve tõepoolest külge saadagi. Tuleb endale sisendada, et mina küll haigeks ei jää, ma olen tugev,” rõhutas Katrin, tuletades meelde, et vanarahva uskumusel, et sõnal on suur jõud ja nagu lahke sõna head teeb, võib kurja sõnaga tappa, on väga tugev tõepõhi all.Vestlusringis külavanema ja arsti Eneli Kaasikuga tuletati meelde, mida on tark ette võtta siis, kui haigus siiski perre tee on leidnud. Ruudo Annus Eesti Esmaabikoolitajate Liidust rääkis õigetest esmaabivõtetest.  Terviseteemalise ettevõtmise salvestasid Tabivere tervisenõukogu liikmed Tiina Tegelmann ja Laili Aunap fotodele ja videolindile, et maakonna komisjon seda hinnata saaks.Lisaks Juula külale osalevad  Tabivere tervisenurgakonkursil Kõrenduse küla, seltsing Lumeroos, Tabivere, Maarja ja Elistvere  raamatukogu, Tabivere Gümnaasium, Maarja põhikool ja Tabivere vabaajakeskus.
iii
KAIE NÕLVAK 
Juula külakoda sai nurgakivi
22.09.2009
Tabivere vallas asuv Juula küla on tuntud oma aktiivse seltsielu poolest.Mitmeid aastaid on  sealne külaselts kõikvõimalikke koosviibimisi läbi viinud oma külaplatsil, kus olemas kena väike laululava. Käesoleva aasta algul osteti platsialune maa külaseltsile päriseks, et võiks alustada külakoja ehitamist. Juulis tuli külavanem Eneli Kaasiku kirjutatud projektile PRIAst positiivne vastus. Raha eraldati Eesti maaelu arengukava 2007.-2013 aastate meetme 3.2 „Külade uuendamise ja arendamise investeeringutoetus” raames. Saadi üle 900 000 krooni, millele lisandub 10-protsendiline omaosalus. 5000 krooniga toetas Tabivere vald, palju raha on andnud külaseltsi liikmed.  Möödunud reedel peeti Juulal traditsiooniline lõikuspidu ja pandi pidulikult paika ka külakoja nurgakivi.86 m2 üldpinnaga ühekordsesse palkmajja tuleb kaminaruum, saun ja vajalikud abiruumid. Hoone, mida ehitab OÜ Livonia Ehitus, loodetakse kasutuskõlblikuks saada juba käesoleva aasta lõpuks.Juula külaseltsil on hetkel 37 täiskasvanud liiget. Märkimisväärselt palju on Juulal lapsi, kellele Eneli Kaasiku sõnul seltsielu edendades eriti mõeldakse ja kelle huvides valmib ka hubane külakoda.  
 KAIE NÕLVAK  

Kolmeaastase külavanemaga küla ehk kogu võim lastele
2.08.2008Juuli lõpus toimus Tabivere vallas Juula külaplatsil kostümeeritud laste muinasjutupidu, millest võtsid osa ka lapsevanemad ja vanavanemad.Pidu algas rongkäiguga, kus lauldi marsilaulu ja lehvitati õhupallidega. Ilm oli ilus ja tuju hea. Peo avasõnad lausus külavanem, kes andis neljaks tunniks võimu külaplatsil üle lastele. Võimu üleandmise akti omanikuks sai kolmeaastane Lilleõieke Klaudia, kes osutus seekord kõige kiiremaks ja vapramaks. Algas kokkutulnud muinasjututegelaste tutvustamine: oli printsesse, Punamütsikesi, roboteid ja mesilasi; tervitusmeloodiaid esitas  Tabivere kapell.Peagi tõstis pea taeva poole suur hüppebatuut “Kaelkirjak”, mis silmapilkselt täitus särasilmsete lastega. Samal ajal algasid Pipi Pikksuka (Merit Laane) vahvalt väljamõeldud võimlemis- ja võistlemisminutid ning Väikse Nõia (Katrin Alekand) muinasjutulaeka otsimisreis. Madli Kaasik Muinasjutuvestjana oli külaplatsi nurka katnud muinasjutuvaiba, kus lapsed said ise kolme karu ja Kuldkiharakest mängida. Võlupliiatsitega juhendas lapsi kivimaali tegema ja kauneid pilte joonistama Evi Nahk.Osta sai jäätist, komme ja jooke, korraldatud oli loterii õngekonksuga korvist mänguasjade ja maiustuste kättesaamiseks. Korraks kogunesid aga kõik hüppajad-jooksjad-maalijad kokku lava ette vaatamaks vahvat Palamuse laste etendust “Hunt ja seitse kitsetalle”. Kitsekesed ja kapellimängijad said tänutäheks Juula küla poolt imetoreda maasikatordi, mille valmistas Alli Unt.Koos oma küla lastega lustis ja lõbutses veel lapsi Haagelt, Tartust, Jõgevalt ja naaberküladest. Lapsi oli parasjagu, rõõmu palju ja õhupoolik igati kordaläinud.Täname Tabivere Vallavalitsust ja Eesti Kultuurkapitali Jõgevamaa ekspertgruppi meie peo toetamise eest.

ENELI KAASIK,
külavanem
 
Salme Tallmeister – vahva eesti naine Juula külast
21.06.2008Peagi kaheksakümne viiendat sünnipäeva tähistava Salme Tallmeistri Kangro talu koduaed Tabivere vallas Juula külas on omaette vaatamisväärsus oma alatise õiterohkuse, põnevate puhkenurkade, hekkide, puude ja põõsastega. Aed ja käsitöö on olnud Salme kaks suurt armastust noorest saati.”On ikka ilus vaadata küll, mida loodus kõik teha suudab,“ ütleb Salme Tallmeister oma koduväravas seistes ning aias lilli ja õitsvaid põõsaid silmitsedes. Aia taga teisel pool külavaheteed on talutähis koos endisaegse adraga ning muidugi lilled. Aastate jooksul on kõikvõimalikelt heakorrakonkurssidelt Kangro talu koduaiale rohkesti kiitust ja tunnustust tulnud. Viimatisel Tabivere valla heakorrakonkursi võitjate tunnustamisel möödunud sügisel anti Salme Tallmeistrile eripreemia kui valla eakamale kodukaunistajale. Salme on aegade jooksul jagatud tänu- ja kiituskirjad kaante vahele kogunud ja neid on kokku terve pakk. Ent nende saamine pole talle kunagi eesmärgiks olnud. Salme tunnistab, et iluaiandus on tal lihtsalt veres. 
 Maad on võetud ja antud”Mina ju ei pidanudki siia tallu jääma,” ütleb Salme, kes on oma isa ehitatud majas elanud 1923. aasta jõuludest saati. Ta oli siis kuuekuune, kui maja valmis sai ja vanematega sisse koliti. Kuigi isa ja ema nägid tulevase talupidajana perepoega ehk Salme venda, tahtis saatus nii, et tallu jäi hoopiski tütar Salme. Vend, kellele pandi süüks Saksa sõjaväes olemist, mõisteti kümneks aastaks Siberisse, kus ta aga kopsupõletiku tagajärjel suri.Salmel tuli hakata kodukandis kolhoositööle. Maa võeti käest ära. Kunagine suur hoov polnud enam oma. Ka isa istutatud kuuskümmend õunapuud öeldi kuuluvat kolhoosile. Tööd polnud valida. Pidi minema, kuhu vaja. Algul põllutööle, siis farmi. Ega Salme tööd põlgama polnud harjunud. Teenis omal ajal tööga välja mitmesuguseid aukirju ja sai isegi aukolhoosnikuks. Koduaeda kaunistas ikka kolhoositöö kõrvalt. Rajas kunagise vankritee asemele lillepeenrad, istutas uusi ja huvitavaid puid, põõsaid ja taimi. Aeg-ajalt muutis midagi ringi, istutas jälle, uuris, kust midagi uut ja põnevat saada oli, et seda ka oma aeda tuua. Kui Kangro talu Eesti taasiseseisvudes oma maad tagasi sai, hakkas perenaine aeda uue hooga ümber tegema ja täiendama. “Eks siin ole jah, ühtepidi ja teistpidi tehtud, viimastel aastatel on enam-vähem paika jäänud,” ütleb Salme.
 “Igasugu vigurid on ära tehtud”Omal ajal tegi Salme kodukandis kaasa ka rahvatantsurühmas. “No see oli siis, kui ma veel tüdruk olin,” ütleb ta. “Abielunaisena sai naistuletõrjesalgas oldud, igasugustel võistlustelgi käisime.”  Kakskümmend aastat tagasi on oma külast pärit kooliõpetaja Madli Kaasik kirjutanud tolleaegses maakonnalehes Punalipp  Salmest loo pealkirjaga “Ketraja külakapellis”. Selles on juttu Salme Tallmeistrist kui tublist tööinimesest ja käsitöömeistrist ning eeskujulikust kodukaunistajast, kelle aias tunduvad pilvised ilmadki päikeselised. Loo pealkiri oli aga ajendatud ilmselt sellest, et omakandi külakapellis oli Salmel tollal tõepoolest ketraja osa. “Näe, on saanud ikka igasugu vigurid ära tehtud,” naerab Salme seepeale. “Vokk kaasa, takukoonal kätte, rahvariided selga  — ja tuli Tallinna esinema sõita. Eks ma siis seal ketrasin sel ajal, kui lauldi “Eidekene ketrab”. Ei, laulmas ma ei ole käinud, ma niisama kodus õue peal ümisen,” tõrjub Salme.Ühest “vigurist” räägib Salme aga veel. “Ma olen oma huvides kalamees ka olnud. No Soitsjärv ju siinsamas. Algul püüdsin õngega, siis sai ikka paadiga käidud. Mitu aastat ikka. Varustasin oma pere ära ja said sõbrad ka.”   
Toatäis käsitöödSalme kodus on suurtel laudadel ilusad väljaõmmeldud linad. Aeg-ajalt vahetab ta need välja ja paneb jälle uued. Eriti siis, kui külalisi oodata või mõni pidulik sündmus tulemas. Padjad, katted ja palju muudki on selles kodus Salme näputöö. “Need on siin nüüd juba vanainimese käsitööd,” näitab Salme üht osa katetest, linikutest ja linadest. “No mis sa ütled, eks see ikka üks haigus ole. Näe, andis alles mustrit kokku rihtida, aga valmis ta sai,” osutab Salme ühele imeilusale linale suurel ümmargusel laual. Omal ajal jõudis Salme käia ka Tabiveres käsitööringis. Ikka nii, et tööliste bussiga Tabiverre, hiljem tuli poeg vastu ja tõi autoga koju. Kõike on saanud teha, ka heegeldatud, veste ja kampsuneid kootud, pilutatud jne. Salme näputööd on ära käinud ka mitmetel näitustel. Üks pilutatud kleit, mille eest ta omal ajal Jõgeva rajooni käsitöönäituselt esikoha ära tõi, on praegugi kapis riidepuu peal alles. Hea vahel endalgi vaadata, et jätkus ikka omal ajal tahtmist ja kannatust pusida. “Igavesti raske oli seda tegelikult teha,” tunnistab käsitöömeister tagantjärele. 
 Näoga õite poole1951. aastal abiellus Salme Vedult pärit Alfrediga. Koos kasvatati üles viis last – kolm poega ja kaks tütart. Juba kakskümmend kolm aastat on Salme olnud lesk. Kaks poega elab praegu kodus Kangrol. Kodumaja hoovil on ka ühe tütre suvemaja ning selle kaunis ümbrus püüab samuti pilku. Ju on kodukaunistamise “haigus” emalt edasi kandunud, mis muud.Kangro talu suures hoovis on ühel pool maja okaspuud alates erinevatest kuusesortidest, mägimännist, kaljukadakast jms kuni kodulähedasest soost toodud kadakani. Ühe sissekäigutee ääres imetleme kuldvihma, teisal huvitava vormiga leinajalakat, õitsvat kuslapuud, kukerpuud, kirjut kontpuud ning teisi põõsaid ja muidugi õites lillepeenraid. Siis näitab Salme Inglismaalt pärit noort baleriinõunapuud, mis möödunud sügisel oli juba esimesi õunu kandnud. Imetlemist ja vaatamist jätkub õige mitmeks tunniks. Suures elumajas on ema Salme toa aknad just sinnapoole, kust paistab rohkem lilli ja õitsvaid põõsaid. “Ma kohe tahan kogu aeg suvel õisi näha,” tunnistab Salme. “No vaata ikka vahel oma passi ka,” keelitavad lapsed aeg-ajalt ema, kui ta jälle liiga kauaks aeda askeldama on jäänud. Aga ega ta sellest eriti hooli. Kui tervis vähegi lubab, on ta ikka oma peenarde juures. Poeg Arvo hooleks on hekkide pügamine ja teised suuremad tööd. Tema tehtud on lauad ja toolid aianurkadesse.Paarikümne aasta eest kogunesid esimest korda Kangro tallu Salme emapoolse suguvõsa liikmed – kokku saja inimese ringis. Kokkutuleku algataja oli Salme. Nüüd on saadud üle aasta regulaarselt kokku erinevates kohtades. “Hea, et algus sai kunagi ära tehtud, siiamaani on edasi päris edukalt läinud,” rõõmustab Kangro talu perenaine. 

VAIKE KÄOSAAR
 
—————————————————————————————————————————————————–
Moodustati Mittetulundusühing3. jaanuaril 2004.a. toimus Juula küla üldkoosolek Järveääre talus. Tehti kokkuvõte 2003.a. üritustest. Eelmisel aastal moodustati küla seltsing, külavanemaks valiti Viktor Bogomolov. Suvel käidi Otslaval külade kokkutulekul. 12. oktoobril toimus lõikuspidu ja küla üldkoosolek, detsembris kogu pere jõulupidu, mis oli rahvarohke ja huvitav.
Seltsingu asemele moodustati Mittetulundusühing Juula Küla Heaks, mis ka notariaalselt kinnitati. Koosolekul arutati läbi põhikiri, valiti külavanem ja juhatus. Uueks külavanemaks sai 27 aastane Eneli Kaasik. Juhatuse liikmeteks Katrin Alekand, Viktor Bogomolov, Kalvo Kaasik ja Evi Nahk.
Uuel juhatusel on ees palju tööd. Kindla külaplatsi koht ei ole veel teada, aga suvel on vaja korraldada meie külas valla külade kokkutulek.
Juhatus saadab külaelanikele küsitluslehe, kus saab oma arvamust avaldada külaelu korraldamiseks, toetamiseks, osalemises mittetulundusühingus.Artikkel Tabivere valla Sõnumilehest jaanuaris 2004

—————————————————————————————————————————————————–

Artikkel “Vooremaast “aastast 2002:
ELU JA INIMENE
Noorenev Juula küla
Ettekujutuse Vooremaa maastiku mitmekesisusest saab kõige paremini Jõgevamaa servas vastu Tartumaad asuvas väikeses Juula külas. Siin vahelduvad kõrgendikud ja orud ning läbi puude vilksatavad ka veesilmad – küla piiridesse jääb Elistvere järve ots ja osa Soitsjärvest.
Kord üles, kord alla käänduv tee teeb külale lausa ringi peale ning sedakaudu saab külarahva sõnul igale poole. Samamoodi saab mitmest suunast ka külasse. Tähelepanuväärne on aga see, et Juula külla on viimased aastad toonud elama mitmeid noori peresid ja niiviisi on küla järjest nooremaks muutunud.
Elistverega on Juula külal olnud otsesed sidemed nii ajaloos kui ka tänases päevas. Kui omal ajal asus uhke Elistvere mõisa karjamõis Juulal, siis praegu mõjub Elistvere lähedus Juulale hoopis teisel moel. Ja tuleb tunnistada, et päris soodsalt, eriti pärast sinna loomapargi asutamist. Paljud autod, eelkõige Tartu poolt tulnud, sõidavad loomaparki läbi Juula küla. Seepärast võib kindel olla, et tee on lahti ja sõidetav ka talvel. Viimane asjaolu ei ole lasknud külal ka mingiks ääremaaks muutuda.
Valla kauneim talumajapidamine
Elistvere poolt külla tulles kulgeb tee mõnda aega mööda Varbe mäe külge. Sealt alla vaadates puhkab silm justkui kõige ilusamal loodusmaalil. Et see on aga tegelikkus, siis polegi imestada, et see kõrvaline kant on kutsunud siia kodusid asutama.
Edasi sõites hakkab tee ääres silma Järveääre talu silt ning huvitav kiviaed lillede ja taimedega. Õue jõudes võib näha omapärast Vooremaa mudelit – maja oleks justkui ühel voorel, selle ümbruses vaheldumas omakorda voored ja langused. Nende vahele on ilutsema seatud lilleklumpe, veesilmi, kauneid nurgakesi. Veel sügiselgi on majaümbruses rohkesti värvirõõmu ja ilu, kuigi pererahvas kinnitab, et praeguseks on kõik juba kadunud ja valmistutakse talve vastu. Ka purskkaev enam ei purska ja aiamajake on varjule pandud.
Perekond Naha kodu on tunnistatud tänavusel Tabivere valla heakorrakonkursil valla kauneimaks talumajapidamiseks, nagu ka kaks aastat tagasi. Möödunud aastal sai selle tiitli perekond Tallmeister samast külast. Majaümbruse maastiku omapära ja talu kivised põllud on perenaise Evi kinnitusel lausa kutsunud kiviaeda sättima ja nurgakesi kujundama. “Eks see on siin minu Nokia,” ütleb ta naerdes. Kõik taimed on perenaine ikka ise kasvatanud. Eriti palju on aias roose. Et maja alt puude vahelt helkleb Soitsjärv, ei maksagi pererahvalt talule nime saamise põhjust pärida.
Seekord on peremees oma põllul parasjagu käsitsi talinisu külvamas. Perenaine Evi on olude sunnil rohkem kodune, sest praegu on ajutiselt tema hooleks Viimsis elava tütre pisikesed kaksikud Kristin ja Helen.
Külakorda sünnipäevadel
Evi on Juula külas elanud kogu oma teadliku elu, sest oli kaheaastane, kui pere siia tuli. Ta oli oma vanemate ainus laps. Nüüd, kui ta enda kolm last oma peredega koju tulevad, kaetakse söögilaud paarikümnele inimesele nagu väikesel peol. Juba lapselapsigi on siinsel pererahval üheksa.
Viimased kaks aastat on Juula küla põlisemal ja eakamal rahval kombeks saanud käia külakorda üksteise sünnipäevadel ja tähistada ühiselt ka muid tähtpäevi. “Nooremad pered käivad tantsimas ja laulmas, meil jälle oma ajaviide,” ütleb Evi. “Kokku on seitseteist pensionäri. No neid sünnipäevi ikka tuleb. Ei ole vaja enam kodus süüa tehagi,” naerdakse mõnikord omavahel. Kui alguses polevat kooskäimised küla meesperele eriti huvi pakkunud, siis nüüd olevat nemadki välja tulnud. “Vahel võtame jalad selga ja läheme ka lihtsalt vaatama, mis teine teeb,” räägib Evi ning leiab: “Ju on see suhtlemisvaegus, mis meid kokku toob. Kolhoosi ajal ei saanudki üksteisega suhelda. Siis käisime kodus ainult magamas. Nüüd aega käes küll.” Kui mõnel külaelanikul on kaugelt tulla või liikumisega raskusi, siis hoolitsetakse sellegi eest, et keegi ta autoga kohale tooks.
Üks lähematest kokkutulemistest on 10. oktoobril. Siis peetakse lõikuspidu. Ühine jõulupidu nihkub aga jõuludest enamasti üksjagu ettepoole ja uue aasta tähistamine kusagile kolmekuningapäeva kanti, sest õigel ajal on igaüks ikka oma pere ringis.
Kuuekesi ühel nõul
Kui perekond Bogomolovi kodu juurde jõuame, tuleb pereisa Viktor traktoriga, järelkärus suur kivi. Abikaasa Marika nägu särab heameelest. “Ära tõin,” ütleb selle peale Viktor, endal nägu laial naerul. Mõlemad tunnistavad, et just see oli hea leid ja midagi niisugust vaja läkski. Aias on juba üks ilus kividest moodustatud pilkupüüdev nurk. Terve pikk kiviaed, õigemini lausa allee väravast läbi õue koduukseni on valmis saamas. Nende juurde plaanitsetakse ka valgustust. Alguse oli kõik saanud Marikast, kes ühtlasi õpib praegu kaugõppes viimast aastat Räpina aianduskoolis. Peale Viktori on nüüd kividega jändamisest nakatunud kõik neli last – Andry, Joosep, Dorel ja Fredy. Igatahes pereisa juubeliks oktoobrikuus tahetakse asjaga ühele poole saada.
Samal ajal käib Bogomolovitel ka elumaja laiendamine. See nõuab muidugi rohkem aega ja raha, kuid oluline osa, suur avar köök, on juba täiesti olemas ning igale lapsele oma tuba tulevikuks välja vaadatud. Marika räägib innustunult tulevikuplaanidest – viinamarjakasvatusest, tiigi laiendamisest, rohelise sibula soome moodi kasvatamisest jne. Suvisest praktikaajast Soomes, kus ta kooli kaudu käis, sai ta nii nendele kui ka teistele ideedele ka kinnitust. Ilmselt tegeldakse edasi ka maasikakasvatusega ja pannakse kasvama lisaks uusi sortegi.
Püsivat töökohta pole praegu ei Marikal ega ka Viktoril, ehkki oskusi ja ameteid on üksjagu mõlemal. Viktor teeb tuttavatele vahel pottsepatöid ning Marika üritas tegelda odavate rõivaste müügiga. Tööandjate jaoks ütleb ta endal olevat halvad näitajad: “Neli last ja vanus üle 35.”
Pikka aega sõitsid mõlemad autokauplusega, mis hiljem ka erakaupluseks sai. Euronõuded lõpetasid ka selle ettevõtmise. “Meil läks tegelikult küllaltki hästi,” hindavad Marika ja Viktor eralavka pidamist tagantjärele. Edaspidi on püütud ikka enamasti pead tööle panna ja ise hakkama saada, ilma et oleks tarvis valda abi küsima minna.
Oma elu esimesed 25 aastat linnas elanud Marika tunnistab, et kui lehma juhtus nägema, läks temast kauge kaarega mööda. Siis ei osanud aimatagi, et kunagi saab nii lehma lüpsta kui ka lammast pügada. Lehmi ja lambaid küll Bogomolovid enam olude sunnil ei pea, aga linnaelu ei tahaks Marika enam tagasi mingi hinna eest.
Kuuekesi koos käiakse igal suvel mööda Eestimaad rändamas või võetakse jalgrattad ja tehakse ümbruskonnas üks ilus pikk retk. Maarjasse segakoori proovile sõidetakse siitperest kolmekesi – lisaks vanematele ka kõige vanem võsu Andry. Marikal aga on jäänud veel energiat üle tantsurühmas kaasa tegemiseks, Elistvere Jõulumaal päkapiku mängimiseks jne. Vahel aga võtab pereema lihtsalt kätte ja mängib lastega lumesõda või trihvaad.
Inimene harjub kõigega
Ertmannid – Maarika, Raul ja nende kolm last – elavad mäeveeru peal. Juula külas elatakse viiendat aastat, kuigi sissekirjutuse järgi ollakse veel Tartu inimesed. Et selliseid peresid on külla viimasel ajal elama asunud veelgi ja igas peres ka mitu last, siis on külarahva arv kindlasti ametlikest andmetest suurem. Kui naabrinoorikud Maarika ja Marika hakkavad Juula küla lapsi kokku arvestama, jõuavad nad tegelikult juba kahekümne ligidale. Koolis käiakse aga mitmel pool, enamasti Maarjas ja Lähtel. Lähtele on külast vaid seitsme kilomeetri ringis ning sinna sõidavad suurelt Tartu-Jõhvi maanteelt bussiga nii Bogomolovite neli last kui ka Ertmannide vanim järeltulija Maris. Koos astutakse läbi metsa ja mööda külavahet ka kolm kilomeetrit bussipeatuseni. Ertmanni pere viieaastasel Marilil ja kolmesel Egertil seisab kooliminek aga alles ees.
“Inimene harjub kõigega ära. Oled näiteks kolm nädalat vees, tuled välja, ujulestad varvaste vahel,” naerab perepea Raul, kui küsida, et kuidas neist, tartlastest, ühtäkki maapere on saanud. Igatahes praegu ei kujuta kumbki neist ette, mida linnas õhtutega peale hakata.
Viis aastat tagasi kuulutasid nad järjekindlalt ajalehe kaudu, et soovivad osta loomapidamisvõimalustega maakodu. Lõpuks osutus siinne variant kõige sobivamaks. Pealegi oli võimalus see koht osta järelmaksuga. Polnud vaja suurt pangalaenu võtta ja sai ühtlasi elamise sisseseadmisega ühel ajal ka remonti tegema hakata. Praegu on elumajas juba mugav ja soe, ehkki tööd käivad aina edasi.
Pere noorim võsu Egert nägi ilmavalgust juba siin elades ning tema sünnist sai endine Puusepa talu Egerti taluks. Edaspidi plaanitsetakse loomapidamisest kui ebatulusaks osutunud tegevusest loobuda ning selle arvel laiendada veelgi köögiviljakasvatust. Seda enam, et Raul on Tartus ametis köögiviljalao autojuhina.
Maarika ja Rauli arvates on Juula arenev küla, kuigi kogu külarahvaga seltsida pole just aega olnud. Seda aga teavad nad öelda küll, et mäe all asuvasse naabermajja on kolimas veel üks noor kolmelapseline pere.
VAIKE KÄOSAAR